Grete Marjapuu
Olin juba paar aastat unistanud purjetamisest ja „merekaru” elust, ent ma ei olnud leidnud selleks sobivat võimalust. Purjetamine jahil tundus kuidagi kättesaamatu ja kallis hobi. Kõik muutus, kui ühel talvisel päeval nägin ülikoolistendil kuulutust Omaani stipendiumi kohta, mis võimaldas toredat seiklust Põhjamerel The Tall Ships Race’il. Läksin sellest mõttest väga elevile ning ootasin kannatamatult, millal loengud lõppevad ja saan minna koju asja kohta lisa uurima. Õhtu lõpuks oli stipendiumitaotlus juba saadetud. Arvasin, et selle stipendiumi saamine on väga keeruline, konkurents tihe ning valitakse need, kel juba purjetamise kogemust.
Möödus paar kuud ja ei mingit vastust. Olin juba lootuse kaotanud, kuid äkki saabus mai lõpus positiivne sõnum: olin saanud Omaani Sultani stipendiumi osalemiseks The Tall Ships Races 2014 etapil Bergen-Esbjerg. Olin super õnnelik ja hakkasin tegema ettevalmistusi suureks seikluseks.
Aeg möödus kiirelt ja 26. juulil leidsingi end võrratust Norra linnakesest nimega Bergen. Tutvusin meeskonnakaaslastega jahilt St Iv ning selle vahva linnaga. Õhtu lõpetas võimas ilutulestik pärast päikeseloojangut, mida mõnusasti oma jahilt jälgida saime.
Järgmisel päeval väljusime sadamast purjeparaadiga. Lehvitasime vaatajatele maalt ja konkurentidele merelt. Muu hulgas saime pihta ka veepommiga, aga jätkasime rõõmsalt teekonda Fedje saare suunas, mis oli heaks positsiooniks hommikusel starti suundumisel. Õhtuks olime Fedjel, tegime jalutuskäigu sellel armsal Norra saarel, kus olid väga ilusad majakesed ja sõbralikud inimesed, kes vastu tulles tervitasid.
Stardipäeva hommik algas vihmasabinaga. Muu hulgas saime teada, et meie teekonnale lisati kaks uut waypoint’i, mistõttu meie Esbjergi-teekond tuli kokku umbes 400 meremiili. Samuti lükati starti kaks korda edasi ja seepärast tiirutasime koos teiste võistluspurjekatega stardipunkti lähedal paar tundi. Lõpuks peatasime mootori ja heiskasime purjed ning saime loa startida ning alustada teekonda Taani suunas. Võidusõit, mis kestis ligi kolm ööpäeva oli vaheldusrikas, põnev ja proovile panev.
Elu võistluspurjekal toimus neljatunniste vahtide kaupa, mis alguses oli küll raske, aga lõpuks harjusin täitsa ära. Kõige raskem oli minu jaoks esimene öövaht, mille jooksul sain umbes 20 korda ahtris lipu kõrval kükitada ning oksendada. See oli väga ränk kui kõik, mida sisse sõin ja jõin (muu hulgas ka vesi), kohe välja tuli. Aga minu olukord läks õnneks järjest paremaks, seda suuresti ka tänu meeskonnaliikmete toetusele, kes mind sööma sundisid ning säästsid alla kajutisse minekust.
Õppisime selle sõiduga purjetamiseks vajalikke oskusi: kuidas sõlmi teha, purjeid vahetada, grooti rehvida, pautida, jahi positsiooni kaardile märkida ja palju-palju muudki. Omandasime ka purjetamise sõnavara ning ühiselt lehvitades said hästi selgeks ahter ja vöör. Koju tulles oli tore sõpradele öelda, et viimases öövahis sain näkku groodisoodiga, mille peale mind arusaamatu näoga vaadati…
Kõige meeldejäävamaks hetkeks merel oli minu jaoks öine delfiinide jälgimine. Kuidas nad üleni sädeleva planktoniga kaetud olid ja vööris mängisid. See oli väga-väga ilus vaatepilt, mida me õnneks tükk aega nautida saime.
Peagi saabus ka finiš ja Taanimaa paistis. Esbjergi sadamasse jõudes oli esimeseks tegevuseks jahi suurpuhastus, mille käigus küürisime puhtaks pilsilauad, kuivatasime tormiriideid, tuulutasime madratseid, kloppisime magamiskotte jne. Kui kõik vajalikud tööd tehtud, saime lõpuks minna pesema. Duššinurgas kõikus küll kõvasti, aga väga mõnus oli üle pika aja end pesta – see tundus tõelise luksusena.
Järgnevad päevad uudistasime Esbjergi linna: jalutasime vanalinnas, šoppasime, nautisime jäätist, külastasime Taani suurimat veekeskust, vaatasime meremuuseumis hüljeste toitmist (ja ajasime endalegi hüljeste kostüümid selga), saime ronida Kruzenšterni masti ja pidutseda brittide ning poolakate purjekatel.
Pühapäevaks oli meie meeskond juba väga ärevil, sest ees ootas autasustamine, kust lootsime nii mõndagi karikat. Toimus ka uhke meeskondade rongkäik, kus laulsime ja tegime linnarahva rõõmuks palju lärmi. Paraad lõppes Esbjergi peaväljakul ning pärast lühikesi kõnesid alustati auhindade jagamisega. Olime ülirõõmsad, kui saime minna lavale oma võistluse C-klassi esimese koha karikale järgi. Rõõm kahekordistus, kui tõime lavalt ära ka C-klassi üldvõidukarika.
Kõik see merehaigus, groodisoodiga näkku saamine ja viimastel päevadel ka väike palavik olid ühtäkki ununenud. Oli tõsiselt uhke tunne juua jahis šampust enda võidetud karikast.
On tõsiselt tore, et unistused täituvad. Ma sain lõpuks purjetada! Poleks osanud oodatagi, et sellest võidusõidust nii tore seiklus kujuneb. Olen väga õnnelik ja rahul, et mulle anti selline võimalus. Õppisin selle nädala jooksul nii palju uut ja nägin maailma hoopis teise nurga alt – merelt.
Tänan Omaani Sultanit stipendiumi eest ja oma meeskonnaliikmeid ühtehoidmise ning suurepärase koostöö eest. Kindlasti soovitan sellist kogemust teistelegi. Ärge kartke, et ei saa purjetamisega hakkama, uskuge endasse ja andke endale võimalus harjutamiseks. Värske meretuul, vabadus purjekaga lainetel lendamisest ning öösel sädelevad delfiinid on seda väärt!
