The Tall Ships Races2016-12-06T17:28:00+00:00

The Tall Ships Races ajalugu

1953. aastal arutati esmakordselt ideed korraldada rahvusvaheline purjeõppelaevade võidusõit, kus meeskonnad koosneksid mereharidust omandavatest noortest ja purjeõppuritest. Bernard Morgan, pensionipõlve pidav Londoni advokaat, soovis korraldada üritust, mis tooks kokku erinevate riikide noored meremehed ja paneks nad sõbralikult purjede all võistlema. Tema meelest oleks saanud sel moel tõmmata joone alla purjelaevade ajastule. Morgani idee meeldis Portugali suursaadikule Suurbritannias Dr. Pedro Theotónio Pereirale, kes siiralt uskus, et selline võidusõit tugevdab erinevate riikide noorte üksteisemõistmist ja aitab luua sõprussidemeid. Morgani ja suursaadik Pereira idee kogus populaarsust ning leidis toetajaid ka Briti kuningakojast. Loodi Sail Training International Race Committee ja pandi paika 1956. aasta juulis toimuva Torbayst Lissaboni kulgeva võidusõidu marsuut.
Esimesest võidusõidust võttis osa 20 purjelaeva, mis jagati kahte klassi: laevad kuni 100 tonni ja laevad üle 100 tonni.
Üle sajatonnised laevad olid Moyana (Suurbritannia), Christian Radich (Norra), Ruyam (Türgi), Falken (Rootsi), Maybe (Holland), Gladan (Rootsi), Flying Clipper (Rootsi), Creola (Suurbritannia), Sørlandet (Norra), Georg Stage (Taani), Sagres (Portugal), Mercator (Belgia). Alla sajatonnised laevad olid: Artica II (Itaalia), Juana (Argentiina), Sereine (Prantsusmaa), Marabu (Suurbritannia), Bellatrix (Portugal), Theodora (Suurbritannia), Provident (Suurbritannia) ja Berenice (Suurbritannia).

Argentiina purjelaev Juana oli esimene laev üle finišijoone, kuid ajaparanduskoefitsendi järgi võitis Moyana ja teiseks jäi Christian Radich.
Võidusõidu võitja Moyana sattus tagasiteel Suurbritanniasse merehätta ja uppus. Meeskond päästeti ja neil jäi isegi aega selleks, et võtta kaasa regati võidukarikas.

1956. aasta võidusõit oli mõeldud viimaseks omalaadseks ja suurte purjelaevade luigelauluks. Kuna aga suurte purjekate ajastu mälestuseks korraldatud regatt osutus üle ootuste populaarseks, siis otsustas võidusõidu korralduskomitee regatti 1958. aastal korrata ja nii toimus iga kahe aasta tagant ka edaspidi. Regatte korraldav organisatsioon, keda vahepeal tunti kui Cutty Sark Tall Ships Races korraldajat, vahetas aastate jooksul korduvalt nime, kuid tänapäeval kasutatakse taas nime Sail Training International (rahvusvaheline purjeõppeorganisatsioon).

Alates 1970. teisest poolest õnnestus ka Ida- Euroopa purjelaevadel The Tall Ships Races regattidest osa võtta. Eestist on The Tall Ships Races regattidel osalenud jahid Tormilind, Linda, Vesta, Grenada ja St.Iv.

Tavapäraselt osaleb the Tall Ships Races iga-aastastel regattidel vähemalt sadakond purjelaeva ja purjekat. Laevastiku suurimad on üle saja meetri pikkused ja mitmemastilised purjelaevad, kes tavaliselt kuuluvad merekoolidele või sõjaväele, ajaloolised purjekad ning purjejahid. Laevastik jaguneb 4 klassi: A klass ehk purjelaevad kogupikkusega üle 40 meetri; B klass – vanaaegsed purjekad; C klass moodsad jahid; ja D klass moodsad jahid spinnakeriga. Laevastik peatub igas sadamas 3-4 päeva, mille kestel toimuvad meeskondadele kohalikku kultuuri ja kombeid tutvustavad üritused, meeskondade paraad läbi linna, autasustamise tseremoonia ning kindlasti laevastiku lahkumisel suurejooneline purjeparaad.