Linda Wiléni jutustus The Tall Ships Race 2012 osalemisest
10. augusti soojal pärastlõunal maandusin La Coruñas, Hispaanias. Taas oli kätte jõudnud suve tippsündmus – The Tall Ships Races 2012. Sel suvel oli purjetamine eelnevate aastatega võrreldes erinev, sest TSR 2012 viimane võistlus pidi toimuma Atlandi ookeani vetes ning võidu kihutada tuli La Coruñast, Hispaaniast – Dublinisse, Iirimaal.
Lennujaamast võtsin takso ja sõitsin La Coruña sadamasse suurte purjelaevade juurde. Sadamas läks tükk aega, et otsida üles inimene, kes peaks vastutama majutuse korraldamise eest purjetajatele, kes nagu minagi, on kohale saabunud paar päeva varem. Üsna varsti sai selgeks, et korraldajatel oli kõik veel pooleli ja keegi ei teadnud mitte millestki midagi, ei osatud isegi seda öelda, kas lubatud majutust saab või ei. Õnneks räägin hispaania keelt ja seetõttu oli mul veidi kergem toimuvas selgust saada. La Coruña liaison officer’id ja ürituse korraldajad igatahes inglise keelt ei rääkinud.
Nii mööduski esimene õhtupoolik enamjaolt selgitusi oodates, niisama passides ja seepärast otsustasin üles otsida oma jahi ja meeskonna. St. Iv-i ja tema meeskonna, kes kohe esimesel kohtumisel tundusid tõeliselt mõnusad ja abivalmid, leidsin üsna hõlpsasti. Meeskond korraldas hetkega mulle regati käepaela ja ajas muud vajalikud asjad korda ning tõdesin kergendustundega, et mõnes maailmapaigas siiski osatakse asju korraldada ja organiseerida.
Õhtu möödus St. Iv-i meeskonna seltsis ning pärast läksin vaatama, et kuhu ja kuidas mind korraldajad ööseks majutavad. Öömaja ma igatahes veidi pärast keskööd sain, sõjaväekasarmutes, mitte eriti kaugel sadamast.
Järgmisel hommikul läksin koos St. Iv-i meeskonnaga, kelle sekka vaevata sulandusin, spordivõistlustele, siis paraadile, autasustamistseremooniale ja lõpuks crew partyle, kus sain tuttavaks ka teiste purjelaevade meeskondadega.
Et võistluse starti lükati väga halva ilma ja ränga tormituule tõttu paari päeva võrra edasi, jäi meie meeskonnale piisavalt aega, et šopata ja La Coruña vaatamisväärsusi nautida.
Võistluse starti lükati tormi tõttu veelgi edasi kuni lõpuks pandi paika 24-tunnine stardiaken, mille kestel purjekad startisid oma parema äranägemise järgi valitud ajal.
Kuigi starti lükati edasi, sattus enamik võistlejatest päris tormi keskpunkti. Mõnele tuli see võistluses kasuks, mõnele mitte. St.Iv otsustas suunduda suurtesse lainetesse teisipäeva õhtupoolikul. Võistluse algus möödus üsna edukalt, kuigi lained olid ohtlikult kõrged.
Võistlus kestis kokku 4 ööpäeva, mis tähendas non-stop võidupurjetamist, kuhu mahtus nii häid hetki kui kehva enesetunnet. Oli merehaigust, aga selleks oli igatahes piisavalt põhjust. Lainekõrgus oli ligikaudu 10 meetrit ja sinna juurde vähemasti 25 m/s tuult, mida jätkus peaaegu võistluse lõpuni. Hoolimata sellest, et enamus ajast oli kehv olla, mahtus võistluse päevadesse ka palju häid hetki meeskonna seltsis.
Esimesed kaks võistluspäeva lihtsalt lendasime lainetel edasi ja erilist purjesättimist ei olnud. Viimasel päeval, kui tuul muutus, siis vaikima hakkas ja ilm selgines, oli pidevalt vaja purjeid trimmida, et võimalikult kiiresti üle finišijoone jõuda.Kui viimaks finišijoone ületasime, käis meeskonnast üle suur kergendusohe. Pingeline aeg oli möödas ja saabus nautimise aeg.
Kui Dublinisse jõudsime, olid ettevalmistused veel pooleli, sest viimane võistlus oli möödunud kiiremini kui korraldajad iganes oleks osanud arvata. Seepärast peatusime enne kesklinna dokkidesse suundumist ühes Dublini eeslinna jahtklubis. Aeg möödus jahti korrastades ning puhates. 
Ürituse ametliku alguseni Dublinis oli mõni päev aega ja oli mahti Dublini linna igast küljest tundma õppida ja mitmeid vaatamisväärsusi uudistada. Lõpuks anti St. Iv-le luba sõita koos teiste laevastiku purjekatega oma kohale Dublini kesklinna dokkides. Seejärel saabus kuni festivali alguspäevani dokkidesse üha uusi ja uusi laevu. Kuna olime esimeste saabujate seas, siis saime esimestena kasutada Crew Centeri pesumaja. Meil kõikidel oli kogunenud suurem hulk musta pesu ja nii kulus selle pesemiseks ja kuivatamiseks peaaegu terve päev.
Dublinis möödus aeg linnutiivul. Tegemist ja vaatamist oli küllaga: käisime linnas jalutamas, sain palju uusi tuttavaid ja kohtasin vanu sõpru. Üks Dublini parimatest vaatamisväärsustest oli Guinness Storehouse, kus käisime koos meeskonnaga. Muuhulgas degusteerisime õlut, väga vahva oli. Dublini Crew Parade tipnes meie meeskonna jaoks üllatusliku auhindade jagamisega. Meid autasustati teise koha eest oma võistlusklassis ning kõikide meeskonnaliikmete suureks üllatuseks saime ka TSR regati peaauhinna Friendship Trophy, mida tavaliselt antakse suurtele purjelaevadele. Peaauhinna sai meie jaht tänu St. Iv-i sõbraliku meeskonna ja abivalmi kapteni tegevusele, kes aitas teistel võistelnud jahtidel katki läinud mootoreid parandada ja muidugi peab märkima St. Iv-i tublidust, kui mootoririkkega purjeõppejahti Akela Dublini sadamasse pukseerisime. Viimastesse Dublinis veedetud päevadesse mahub veel hästi korraldatud Crew Party ja õhtusöök meeskonnaliikmete seltsis Old Storehouses ning mõnusad õhtused istumised St. Iv-i tekil heas seltskonnas.
Enne veel kui Dubliniga lõplikult hüvasti tuli jätta ja tagasi koju Soome suunduda, kutsus kapten mind St. Iv-ga purjeparaadile, et imetleda sadade purjelaevade ilu. Need viimased hetked olid krooniks kogu mu St. Iv-i pardal veedetud ajale ning loodan, et ühel päeval olen taas selle meeskonna liige.
Lõpuks tahaksin tänada kõiki põhimeeskonna liikmeid ja kapten Margus Zahharovit hea purjetamise, sõbraliku suhtumise ning laheda õhkkonna eest!
St. Iv-le edaspidiseks pärituuli soovides,
Linda Wilėn
Soome keelest tõlkinud Mai Ormus
Leave A Comment
You must be logged in to post a comment.